Mina ja Slovakkia

Tere!

 

Mäletan veel täpselt kui ma pea kolm kuud tagasi istusin lennukisse ja hoidsin käetugedest kramplikult kinni, sest ma kartsin lennuki õhkutõusu. Alles see oli. Aga siis algas ju kõik uus. Uus elu. Kõik algas kui nullist. Mul ei olnud siin mitte kedagi. Aga selle ajaga kui ma siin olen olnud on kõik nii muutunud, kõik omaks saanud. Pere, klassikaaslastest osadest tekkinud sõbrad, Bratislavas ja Stupavas pole iga nurgatagune uus ja ma ei pea kartma, et ära eksin, enamasti ma saan aru kui keegi midagi räägib mulle, mitte nagu alguses, kus ma ei teinud vahet sellelgi kus üks sõna lõppes teine algas.

Et siis koolis:

Klassikaaslased on super toredad. Kuigi mõndasid neist ma enam ainult klassikaaslasteks nimetada ei saa, sest selle pea kolme kuuga on tõesti tekkinud siin mõned väga head sõbrad. Nüüd on asi koolis sealmaal, et ma ei ole enam uus ja huvitav. Need kellega ma alguses suhtlesin, on alles, aga need teised kes huvipärast tulid ja rääkisid paar sõna on kadunud. Samuti on see, et paljud klassikaaslased katsetavad kui palju ma slovakkia keelt mõistan. Nimelt juba teist nädalat vist nad räägivad minuga peaaegu ainult slovakkia keeles. Õnneks nad üritavad seda teha aeglaselt ja lihtsate sõnadega. Sest sel juhul saan ma neist ilusti aru. Aga kui ma kuulan neid omavahel rääkimas, mõtlen ma tihti, kuidas need sõnad nii kiiresti neil suust välja tulevad. Kas ma ka eesti keeles nii kiiresti räägin? Veider.

Aga keelega:

Aastaalgusseminaril ütles õpetaja, et novembri lõpuks ainult slovakkiakeelset e-maili. Selleks ajaks peab keel selge olema. Ma ei tea kuidas ma seda teen, sest mu kirjutamine on null ja grammatika pole kõige parem. Sest kui ma räägin kellegagi, siis ma tegelikult ei tea mis sõnadelõpud tuleb panna, panen tunde järgi ja alati ütlen, et parandage mind. Ja siis nad parandavad. Mõnes lauses on pea iga teine sõna valesti ja seepärast pean ma inglisekeelse lause ka ütlema, sest muidu nad ei ole kindlad, et said õieti aru. Aga samas, mõni õieti. Aga tõesti, keel areneb ja äkki lootust see ilusti selgeks ka saada.

Ja poodides ja tänaval ma ka ei kasuta inglise keelt enam. Tegelikult ammu juba. Sest poes, mida mul väga peale tere, ei, jahi ja headaega vaja on? :) Okei, tegelikult nad tihti küsivad veel, et kas kilekotti tahad, kas sooduskaarti on, pane pin-kood vms. Vahest nad jällegi hakkavad rääkima et ilus päev täna ja nii edasi ja siis ma tihti mõtlen, et loodetavasti saan ma ikka aru õieti ja vastan normaalselt, mitte midagi väga valesti. Õnneks keegi mu jutu peale naerma pole veel hakanud :)

Mida teatakse Eestist?

* "Kust sa pärit oled?"  "Eestist." "Da, po russki../aa, venemaa jah, tean küll "

* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "Kus see veel on?"

* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "aa.. on see Aafrikas mõni riik?"

* Kas teil Eestis on internet ja WiFi ka?

* Kas teil on Eestis koguaeg külm?

* Mina: "Jube külm on täna." Vastus: "Sa oled ju Eestist, kas sa pole külmaga harjunud?"- okei, see on enamasti naljaga öeldud :)

* Ja üks asi, kui nad kuulevad, et meil oma keel, siis on nad kindlad, et see on vene keelega sarnane ja imestavad kui ma ütlen, et ei vaid Soome keelega.

Aga ma tihti mõtlen, et mida nad seal geograafia tunnis õpivad, kui Euroopa riikegi ei teata. Ja pärast seda kui ma midagi räägin Eestist neile, on nad nii vaimustuses ja tahvad pilte ja et ma õpetaks eesti keelt jne.. Ühesõnaga tegelikult positiivsed arvamused Eestist.

Kusjuures nüüd nad tegelikult teavad palju Eestist. Enamus on uurinud netist ja nad naeravad meie kõrgeima "mäe" üle pidevalt. :)

Tegelikult siia tulles, ma arvasin, et nad on siin kõtega vehkijad rääkides, aga ei olegi. Või noh, mõned ikka on, aga vähe. Teine asi, ei ole siin midagi nii palju mustlasi nagu kõik arvavad, mina olen ainult korra ühes kohas neid näinud. Ja see vaatepilt ei olnud hirmus, hoopis veider ja naljakas. Lihtsalt nende eluviis on niivõrd teistsugune. 

Lõpetuseks üks pilt ka veel.

Pilt Teile Eestlased, et te kadedad ikka oleksite. :)

Mariliis.:)