Järjekordselt Tatrad

Tere!

Pole jälle úle kahe nädala kirjutanud. Ei ole jälle aega/tahtmist/viitsimist olnud. Ma môtlen, et ma ikka nii laisk. USA-kad kirjutavad peaaegu iga päev ja mina ei viitsi nädalaski úhte lúhikest postitust teha. Ja tänu sellele, et ma laisk olen ja pole nii kaua kirjutanud, ei mäleta ma enam täpselt mida ma teinud olen vahepeal. Seega kirjutan nendest asjadest mis meelde tulevad hetkel. :)

Esimene asi, mis mul meelde tuleb on, et keset úhte inglisekeele tundi mingipäev jooksis direktor klassi sisse ja teatas et 20 minuti pärast maandub helikopter kooli katusele, et me ei kardaks ja teaks mis toimub. Me siis ootasime milal helikopter maandub, vaatasime filmi nii kaua. Kui lôpuks see helikopter maandus jooksis enamus klassisvendadest välja vaatama, osad ronisid aknal ja osad läksid koridori. Tudus nag inimesed näeksid esimest korda helikopterit vôi et see on nagu maailmaime, et kôik nii vaimustuses sellest olid. Terve úlejäänud päeva muust ei räägitudki. Aga see teeb ikka kohutavat lärmi ja puud kooliúmbert on núúd lehtedest paljad.

Jällegi ma ei mäleta mis päev see oli, aga ka meil tuli esimene lumi maha Bratislavas. :) Hommikul kooli minnes oli ikka päris palju lund, aga koolist tagasi tulles oli kôik sulanud juba. Tegelikult nii veider, et lumi maha tuli. Sest nii poolteist nädalat tagasi käisime me veel t-särgiga ôues ringi ja puudel on ka kôik lehed veel rohelised, aga lumi tuli ikkagi maha, môneks tunniks.

Ma arvan, et see oli 26. oktoober kui ma olin Kostolankas, perekond Kostolankade juures :) Järgmisel päeval käisime Galandias, veepargis. Siis sellest järgmisel päeval olime Nitras vanavanemate juures.

30. oktoober oli meil ka viimane koolipäev ja lôpuks ka vaheaeg. Seega 30-nenda hommikul pidime kirikusse minema(ikkagi evangeelne kool) ja seal tund aega istuma ja siis kooli tagasi ja tundidesse. Tunnid olid lúhendatud ja saime úsna vara koju.

31.oktoobril peale lôunat hakkasime Tatardesse järjekordselt sôitma. :) Aga kuna siin on 1.november vaba päev kôigil, siis kôik úritasid 31. oktoobril Bratislavast minema minna. Mis tähendas kohutavaid ummikuid. Juba Auparkist välja saamiseks kulus meil pea tund aega. Ja teisel pool Trnavat oli avarii 5 autoga, mis tähendas veel ummikuid. Seega meie 3 tunnisest sôidust tuli lôpuks 6 tunnine sôit hoopis.
Kui Mayale lasteaeda järgi läksime, helistas YFU, et kuidas läheb, mis teeme jne.. Host-ema siis rääkis, et hakkame Tatardesse ja Poola minema jne. YFU selle peale, et aga vanema luba ja YFU luba välismaale minemiseks on kus? Siis tuli mul ja emal meelde, et oih, seda ju pole. útlesin veel vahele, et mu vanemad teavad sellest ja nad ei ôelnud kúll, et ma ei tohiks minna. YFU siis, et okei, seekord saite loa telefoni teel, aga järgmine kord palun kirjalikku luba. :) Hästi läks sellega. Tôesti, ma ei môelnudki sellele, et luba ju ka vaja, aga noh, vähemalt saime korda ja ei olnud reeglite rikkumist ikkagi. :) Järgmine kord tuleb lihtsalt meeles pidada ja kindlasti luba kúsida vanematelt ja YFU-lt. :)

Aga Tatardes oli imeilus nagu alati. Eriti veel laupäev-púhapäev ei olnud pilvi taevas ja need lumised mäed kuhu päike peale paistab.. Niiii ilus lihtsalt!

Pilte mul hetkel Tatardest eriti ei ole, sest mul sai poolepeal aku túhjaks ja ma ei saanud enam pilte teha. Aga host-ema pidi saatma mulle pilte, nii et pildid tulevad enamus kunagi hiljem siia vôi siis facebooki. :)




Meie hotell seekord. :)

  Aga eile ôhtul tulime siis tagasi Bratislavasse. Tee oli järjekordselt kohutav, ummikuid palju pluss avariid. Natuke ennem Nitrat toimus meie ninaall úks kohutav avarii. 5 autot(vist) oli. Jäime seisma seal. Ema viis úhe raseda naise, kes úhte autot juhtis kiirabile vastu, sest kiirabi ei tulnud piisavalt ruttu. Mina ôega jäime sinna, tema istus úhe naise autos ja ei saanud midagi aru, ma lihtsalt seisin ja vaatasin kuidas kôik jooksevad ja nii kiiresti käis kôik, et ise ka aru ei saanud... Ma ei tea kas ma olen ennem ka siia kirjutanud nedest avariidest, aga see on siin juba teine selline kohutav avarii, mis toimub mu ninaall. Kohutav.

Aga seekord kôik jälle. Ma lihtsalt ei tea mida kirjutada. Aga kirjutage mulle, palun, kommentaaridesse vôi kuhu iganes, mida te tahate, et ma kirjutan. úks pôhjus miks need postitused on nii harvad, on et ma ei tea mida te lugeda tahate. Vôibolla huitab teid úldse miski muu. Seega kirjutage.. Ja kirjutage mulle kirju ja joonistage pilte kaa, eks! :)

Kallid! :)
Mariliis.