Mis putukas see veel on???

Tere!

Mul pole õrna aimugi miks ma selle blogi tegin. Kas ma tõesti lootsin, et ma hakkan siia tihti kirjutama ilma, et keegi mulle seda meelde tuletama peaks? Palju lootsin sel juhul. Sest ma tõesti ei viitsi, ei taha ja pole aega siia kirjutada. Varem ma kirjutasin omale märkmikusse päeva sündmusi, enam ei tee ma ka seda. Kirjutamine igalepoole on täiesti vastumeelne. Pealegi, kui ma kirjutan siia, et esmaspäeval käisin Kika, Kika, Miška ja Fredy-ga seal ja seal, siis see ei anna teile ju midagi. Te ei tea, kes nad on, te ei tea seda kohta, te ei tea midagi. Nii, et selle kirjutamine on mõttetu ju, või ma eksin?

aa, ja veel.. ma ju endiselt ei tea mida te kuulda tahate ja mida mitte. Sest ainult Muna kirjutas mulle, mida ta lugeda tahaks, keegi teine pole oma arvamust avaldanud. Nii, et kui tahate, et ma tihemini ja rohkem blogin, siis andke teada palun, mida te kuulda tahate. Kas siis siia kommentaaridesse või facebooki või kirjutage mulle, ükskõik kuidas. :)

Viimasel ajal küsitakse minult pidevalt, kas ma lähen jõuludeks Eestisse või veedan need siin? Vastuseks kõigile, kes veel ei tea: Need jõulud mööduvad siinse pere ja sugulastega, näete mind alles siis, kui YFU teatab, et see kuupäev see kellaaeg pean ma Eestisse naasema. :)

See pikk-pikk aeg teile, mu kallid lugejad, kui ma ei kirjutanud, möödus minu jaoks kiiresti. Liiga kiiresti. Kohe-kohe on detsember.. Alles oli see päev kus ma Liinaga Prossal öösel istusin viimast korda ja ütlesime, et täpselt aasta pärast kui mõlemad tagasi on, istume me siin jälle. Alles oli see, kui me Johannaga siia riiki saabusime ja mitte midagi keelest ja ümbrusest aru ei saanud. Kõik oli nii uus ja võõras. Ja nüüd on kolm pool kuud möödunud nagu helikiirusel. See on nii hirmutav ja kurb, sest varsti tuleb juba tagasi minna, aga samas loomulikult tore, ma näen oma kalleid Eestlasi jälle. :)

Ma arvan, et ma ei hakka siia teile kõigile ette kandma, mida ma siin vahepeal tegin vaid ma räägin ainult sellest, et viimase paari nädala jooksul olen ma nii palju oma saatusekaaslasi näinud. :) Nimelt minul, Johannal ja Susel(vahetusõpilane Saksamaalt) toimus üks päev nn. shopingupäev.. Veetsime päeva Auparkis. Nii tore oli näha neid ja rääkida oma rõõmudest ja muredest ja üritada rääkida oma toredat Slovakkia keelt. Kuigi endiselt tuleb rääkida veel seda slovak-inglise keelt. :)

See reede-pühapäev ehk siis täna oli Johanna siin. Mu host-pere oli igalpool Slovakkia peal laiali ja Johanna tuli siia. Olid väga toredad päevad, mida saab kokku võtta vaid sõnadega: rääkimine, söömine, kilgiprobleem, mis lõppes valusate kõhulihaste ja pisaratega(olete te näinud kilki, kes peale ta peal korduvalt tallamist ja raamatuga viskamist ellu jääb? ja pealegi tuleb tolmuimejast ka veel välja?? mina igatahes nüüd olen), siis mu kodukohas jalutamine ja pood, magamine, kummitused, kokkamine jne jne.. ühesõnaga oli super tore näha ühte eestlast üle pika aja ja Eesti keeles rääkida(mis oli alguses ikka väga veider, ei tee ju seda üldse siin).

Nüüd tänase öö olen ma siin koeraga üksi ja homme tuleb host-ema koju Mayaga. Ja homme-ülehomme ma kooli ei lähe. Õpetajad meil siin streigivad jälle.:)

Lõpetuseks lisan ühe pildi meie Kameeleon Teost. Jah, mul on siin koer nimega Tara(nagu aed või midagi sellist) ja kameeleon nimega Teo(tigu-teo). Kuigi see kameeleon ei ole normaalne, nimelt ta teeb häält ja tahab endast suuremaid ära süüa. Aga see selleks, siin ta on:

Kallid! :)
Mariliis.:)

Mina ja Slovakkia

Tere!

 

Mäletan veel täpselt kui ma pea kolm kuud tagasi istusin lennukisse ja hoidsin käetugedest kramplikult kinni, sest ma kartsin lennuki õhkutõusu. Alles see oli. Aga siis algas ju kõik uus. Uus elu. Kõik algas kui nullist. Mul ei olnud siin mitte kedagi. Aga selle ajaga kui ma siin olen olnud on kõik nii muutunud, kõik omaks saanud. Pere, klassikaaslastest osadest tekkinud sõbrad, Bratislavas ja Stupavas pole iga nurgatagune uus ja ma ei pea kartma, et ära eksin, enamasti ma saan aru kui keegi midagi räägib mulle, mitte nagu alguses, kus ma ei teinud vahet sellelgi kus üks sõna lõppes teine algas.

Et siis koolis:

Klassikaaslased on super toredad. Kuigi mõndasid neist ma enam ainult klassikaaslasteks nimetada ei saa, sest selle pea kolme kuuga on tõesti tekkinud siin mõned väga head sõbrad. Nüüd on asi koolis sealmaal, et ma ei ole enam uus ja huvitav. Need kellega ma alguses suhtlesin, on alles, aga need teised kes huvipärast tulid ja rääkisid paar sõna on kadunud. Samuti on see, et paljud klassikaaslased katsetavad kui palju ma slovakkia keelt mõistan. Nimelt juba teist nädalat vist nad räägivad minuga peaaegu ainult slovakkia keeles. Õnneks nad üritavad seda teha aeglaselt ja lihtsate sõnadega. Sest sel juhul saan ma neist ilusti aru. Aga kui ma kuulan neid omavahel rääkimas, mõtlen ma tihti, kuidas need sõnad nii kiiresti neil suust välja tulevad. Kas ma ka eesti keeles nii kiiresti räägin? Veider.

Aga keelega:

Aastaalgusseminaril ütles õpetaja, et novembri lõpuks ainult slovakkiakeelset e-maili. Selleks ajaks peab keel selge olema. Ma ei tea kuidas ma seda teen, sest mu kirjutamine on null ja grammatika pole kõige parem. Sest kui ma räägin kellegagi, siis ma tegelikult ei tea mis sõnadelõpud tuleb panna, panen tunde järgi ja alati ütlen, et parandage mind. Ja siis nad parandavad. Mõnes lauses on pea iga teine sõna valesti ja seepärast pean ma inglisekeelse lause ka ütlema, sest muidu nad ei ole kindlad, et said õieti aru. Aga samas, mõni õieti. Aga tõesti, keel areneb ja äkki lootust see ilusti selgeks ka saada.

Ja poodides ja tänaval ma ka ei kasuta inglise keelt enam. Tegelikult ammu juba. Sest poes, mida mul väga peale tere, ei, jahi ja headaega vaja on? :) Okei, tegelikult nad tihti küsivad veel, et kas kilekotti tahad, kas sooduskaarti on, pane pin-kood vms. Vahest nad jällegi hakkavad rääkima et ilus päev täna ja nii edasi ja siis ma tihti mõtlen, et loodetavasti saan ma ikka aru õieti ja vastan normaalselt, mitte midagi väga valesti. Õnneks keegi mu jutu peale naerma pole veel hakanud :)

Mida teatakse Eestist?

* "Kust sa pärit oled?"  "Eestist." "Da, po russki../aa, venemaa jah, tean küll "

* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "Kus see veel on?"

* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "aa.. on see Aafrikas mõni riik?"

* Kas teil Eestis on internet ja WiFi ka?

* Kas teil on Eestis koguaeg külm?

* Mina: "Jube külm on täna." Vastus: "Sa oled ju Eestist, kas sa pole külmaga harjunud?"- okei, see on enamasti naljaga öeldud :)

* Ja üks asi, kui nad kuulevad, et meil oma keel, siis on nad kindlad, et see on vene keelega sarnane ja imestavad kui ma ütlen, et ei vaid Soome keelega.

Aga ma tihti mõtlen, et mida nad seal geograafia tunnis õpivad, kui Euroopa riikegi ei teata. Ja pärast seda kui ma midagi räägin Eestist neile, on nad nii vaimustuses ja tahvad pilte ja et ma õpetaks eesti keelt jne.. Ühesõnaga tegelikult positiivsed arvamused Eestist.

Kusjuures nüüd nad tegelikult teavad palju Eestist. Enamus on uurinud netist ja nad naeravad meie kõrgeima "mäe" üle pidevalt. :)

Tegelikult siia tulles, ma arvasin, et nad on siin kõtega vehkijad rääkides, aga ei olegi. Või noh, mõned ikka on, aga vähe. Teine asi, ei ole siin midagi nii palju mustlasi nagu kõik arvavad, mina olen ainult korra ühes kohas neid näinud. Ja see vaatepilt ei olnud hirmus, hoopis veider ja naljakas. Lihtsalt nende eluviis on niivõrd teistsugune. 

Lõpetuseks üks pilt ka veel.

Pilt Teile Eestlased, et te kadedad ikka oleksite. :)

Mariliis.:)

Järjekordselt Tatrad

Tere!

Pole jälle úle kahe nädala kirjutanud. Ei ole jälle aega/tahtmist/viitsimist olnud. Ma môtlen, et ma ikka nii laisk. USA-kad kirjutavad peaaegu iga päev ja mina ei viitsi nädalaski úhte lúhikest postitust teha. Ja tänu sellele, et ma laisk olen ja pole nii kaua kirjutanud, ei mäleta ma enam täpselt mida ma teinud olen vahepeal. Seega kirjutan nendest asjadest mis meelde tulevad hetkel. :)

Esimene asi, mis mul meelde tuleb on, et keset úhte inglisekeele tundi mingipäev jooksis direktor klassi sisse ja teatas et 20 minuti pärast maandub helikopter kooli katusele, et me ei kardaks ja teaks mis toimub. Me siis ootasime milal helikopter maandub, vaatasime filmi nii kaua. Kui lôpuks see helikopter maandus jooksis enamus klassisvendadest välja vaatama, osad ronisid aknal ja osad läksid koridori. Tudus nag inimesed näeksid esimest korda helikopterit vôi et see on nagu maailmaime, et kôik nii vaimustuses sellest olid. Terve úlejäänud päeva muust ei räägitudki. Aga see teeb ikka kohutavat lärmi ja puud kooliúmbert on núúd lehtedest paljad.

Jällegi ma ei mäleta mis päev see oli, aga ka meil tuli esimene lumi maha Bratislavas. :) Hommikul kooli minnes oli ikka päris palju lund, aga koolist tagasi tulles oli kôik sulanud juba. Tegelikult nii veider, et lumi maha tuli. Sest nii poolteist nädalat tagasi käisime me veel t-särgiga ôues ringi ja puudel on ka kôik lehed veel rohelised, aga lumi tuli ikkagi maha, môneks tunniks.

Ma arvan, et see oli 26. oktoober kui ma olin Kostolankas, perekond Kostolankade juures :) Järgmisel päeval käisime Galandias, veepargis. Siis sellest järgmisel päeval olime Nitras vanavanemate juures.

30. oktoober oli meil ka viimane koolipäev ja lôpuks ka vaheaeg. Seega 30-nenda hommikul pidime kirikusse minema(ikkagi evangeelne kool) ja seal tund aega istuma ja siis kooli tagasi ja tundidesse. Tunnid olid lúhendatud ja saime úsna vara koju.

31.oktoobril peale lôunat hakkasime Tatardesse järjekordselt sôitma. :) Aga kuna siin on 1.november vaba päev kôigil, siis kôik úritasid 31. oktoobril Bratislavast minema minna. Mis tähendas kohutavaid ummikuid. Juba Auparkist välja saamiseks kulus meil pea tund aega. Ja teisel pool Trnavat oli avarii 5 autoga, mis tähendas veel ummikuid. Seega meie 3 tunnisest sôidust tuli lôpuks 6 tunnine sôit hoopis.
Kui Mayale lasteaeda järgi läksime, helistas YFU, et kuidas läheb, mis teeme jne.. Host-ema siis rääkis, et hakkame Tatardesse ja Poola minema jne. YFU selle peale, et aga vanema luba ja YFU luba välismaale minemiseks on kus? Siis tuli mul ja emal meelde, et oih, seda ju pole. útlesin veel vahele, et mu vanemad teavad sellest ja nad ei ôelnud kúll, et ma ei tohiks minna. YFU siis, et okei, seekord saite loa telefoni teel, aga järgmine kord palun kirjalikku luba. :) Hästi läks sellega. Tôesti, ma ei môelnudki sellele, et luba ju ka vaja, aga noh, vähemalt saime korda ja ei olnud reeglite rikkumist ikkagi. :) Järgmine kord tuleb lihtsalt meeles pidada ja kindlasti luba kúsida vanematelt ja YFU-lt. :)

Aga Tatardes oli imeilus nagu alati. Eriti veel laupäev-púhapäev ei olnud pilvi taevas ja need lumised mäed kuhu päike peale paistab.. Niiii ilus lihtsalt!

Pilte mul hetkel Tatardest eriti ei ole, sest mul sai poolepeal aku túhjaks ja ma ei saanud enam pilte teha. Aga host-ema pidi saatma mulle pilte, nii et pildid tulevad enamus kunagi hiljem siia vôi siis facebooki. :)




Meie hotell seekord. :)

  Aga eile ôhtul tulime siis tagasi Bratislavasse. Tee oli järjekordselt kohutav, ummikuid palju pluss avariid. Natuke ennem Nitrat toimus meie ninaall úks kohutav avarii. 5 autot(vist) oli. Jäime seisma seal. Ema viis úhe raseda naise, kes úhte autot juhtis kiirabile vastu, sest kiirabi ei tulnud piisavalt ruttu. Mina ôega jäime sinna, tema istus úhe naise autos ja ei saanud midagi aru, ma lihtsalt seisin ja vaatasin kuidas kôik jooksevad ja nii kiiresti käis kôik, et ise ka aru ei saanud... Ma ei tea kas ma olen ennem ka siia kirjutanud nedest avariidest, aga see on siin juba teine selline kohutav avarii, mis toimub mu ninaall. Kohutav.

Aga seekord kôik jälle. Ma lihtsalt ei tea mida kirjutada. Aga kirjutage mulle, palun, kommentaaridesse vôi kuhu iganes, mida te tahate, et ma kirjutan. úks pôhjus miks need postitused on nii harvad, on et ma ei tea mida te lugeda tahate. Vôibolla huitab teid úldse miski muu. Seega kirjutage.. Ja kirjutage mulle kirju ja joonistage pilte kaa, eks! :)

Kallid! :)
Mariliis.