Järjekordne nädal

Tere!

See nädal möödus kuidagi eriti kiiresti. Kool oli nagu kool ikka, kaheksas tunnis nädalas saan kõigest aru ja teistes tundides enamasti igavlen või õpin sama asja, mis nemad ainult inglise keeles(kui mulle ikka on antud inglise keelne materjal). Vahetunnid on see-eest väga huvitavad. Poisid suudavad alati midagi korda saata ehk palju nalja ja alati saab midagi huvitavat ka slovakkia kohta teada või õpetatakse mulle mõnda veidrat sõna jälle. :) Ükspäev klassikaaslased rääkisid midagi omavahel slovakkia keeles, või tähendab üks küsis teiselt midagi ja kuna see teine kohe ei vastanud, siis ma otsustasin ise vastata. Selle peale vaatasid kõik mind suurte üllatunud silmadega tükk aega. Ma ei saanud alguses aru, et kas ma ütlesin midagi valesti või mis, aga nemad juba mõne hetke pärast ühest suust: "Mariliis, sa saad aru mis me räägime?" Seega ülejäänud päeva oli teemaks see, et ma saan juba üsna palju aru. :)

See nädal ma peale kooli midagi väga teha ei jõudnudki/saanudki. Nimelt oli mul ema Nitras Maya-ga ja seega peale kooli tõi isa mind otse koju ja läks ise tööle, seega siin ma siis olin üksi kuni õhtul 9-sani välja, kuni isa töölt tuli. :) Need mõned päevad, kui mul peale kooli vaba aeg oli ja sain klassikaaslastega linnapeal olla peale tunde, oli väga huvitavad. :) Nimelt üks päev otsustasime, et seekord ei lähe Auparki vaid Euroveasse. Seal aga otsustasime peale söömist minna välja, kuna ilus ilm oli. Eurovea ees on suur purskaev ja ma mõtlesin, et kõnnin selle serva peal. Ma siis kõndisin,  rääkisin teistega ja vaatasin taha poole, kui uuesti ette poole pöörasin, kadus aga tasakaal ära ja ma kukkusin istuli purskaevu. Selle peale sain ma enda peale kohutavalt vihaseks, ronisin sealt ruttu välja ja vandusin seal eesti keeles oma ette, aga kui ma nägin, et teised, ka möödujad on naerukrampides, hakkasin ma ise ka naerma. :) Hiljem ema töö juurde tagasi minnes rääkisin emale ka seda, ka tema pidi naerust püksi tegema. Siis aga tuli välja, et mu ema töökaaslane nägi seda kõike pealt, kõndis sel hetkel must mööda. :) Igatahes järgmine päev koolis oli väga huvitav, KÕIK said sellest teada ja saime veel palju naerda selle üle. :) Nii, et õppetund: Ära kõnni purskaevu serva peal!:)

Seekord jäi Maya Nitrasse vanavanemate juurde,  ja neljapäeva õhtul läksime emaga kahekesi Penatisse, ainult saunadesse seekord. Nii hea oli lihtsalt istuda ja puhata ja rääkida, kuigi sealt tagasi tulles olin ma veel väsinum ja peale järjekordset söömist läksin otse voodisse, lihtsalt ei jõudnud enam midagi teha.

Eile tuli ema vend perega siia. Tõid Maya koju ja jäid ise ka siia. Alguses kedagi teist kodus polnud, ema ja isa tööl veel, seega ma ei osanud nendega kuidagi rääkida. Õnneks nad läksid mõne hetke pärast sushi baari ja ma jäin üksi siia, sest mul ei olnud üldse sushi isu eile, liiga tihti saab seda juba. Nagu makarone ja riisigi, aga kahjuks mitte kartulit.

Täna hommikul aitasin vanematel maja koristada natuke ja õhtupoole lähen vist golfi mängima, siin ilus ilm, praegu 23 kradi sooja, pilvitu ja tuult ka pole. Mõnus. Siin veel suvi. :)

 Kusjuures, ma ei mõista. Kas mu nimi on nii raske, et peaaegu mitte keegi ei oska mu nime õieti hääldada? Tavaliselt öeldakse kas Meriliis, Marilin, Merilin või hoopis midagi muud. Pärast mitut korda neid parandada püüdes, ma tavaliselt loobun ja ütlen tavaliselt, ah ütle lihtsalt Mari. Võimatu. Nad lihtsalt ei oska seda öelda.

Aga pilte saate järgmine kord arvatavasti, või siis facebookist, sinna lisan neid rohkem. :)


Mariliis.:)